Mille poolest erineb autismispektris olev laps koolis teistest?
Üldiselt on sageli nii, et Aspergeri sündroomiga või autismispektris olev laps (edaspidi kasutame siin lühendit “AS laps”) ei erine pealtnäha mitte mingil moel teistest lastest ja õppimine tavakoolis õnnestub tavaliselt ilma suurte raskusteta. Samas võivad koolis aga tema erinevusega seotud probleemid kiiresti süveneda. Tihti juhtub, et lapse “kummalise” käitumise põhjuseid ei mõisteta ja otsitakse mujalt – mitte AS lastele omasest madalast stressitaluvusest, ärevusest ja ülitundlikkusega kaasnevast ülestimulatsioonist. Kool ei saa olla toeks, kui käitumise põhjused on teadmata. Tuleb mõista, et kui AS lapse käitumine häirib teisi mingil moel, see ei pruugi olla märk AS lapse psüühikahäirest, kasvatamatusest, laiskusest vms, ja et kõige raskem on siiski just AS lapsel endal. AS lapse käitumist ei saa muuta, kui ei keskenduta tema toetamisele sensoorsete ja emotsionaalsete probleemidega toimetulekul, mida ta enamasti ei põhjusta ise, vaid mille põhjuseks on mingi muu faktor.
Koolivägivalla ja sõprade ning teistepoolse mõistmise ja aktsepteerimise puudumise tõttu tunnevad AS lapsed end õigustatult tõrjutuna, neil tekib tihti ka suurem depressioon ja ärevus. Lapsevanemad ja teised täiskasvanud ei suuda kahjuks sageli näha seda kõike AS lapse vaatenurgast, vaid arvavad, et mitte koolis pole viga, vaid et laps ise tõrjub teisi ja on “problemaatiline”. See suurendab lisaks loomulikult lapse veendumust, et ka oma vanemaid ega õpetajaid ei saa usaldada. Valdav enamus õpetajatestki usub siiralt, et kuigi üldiselt introvertsemad AS lapsed on küll koolis tihti teistest paremate õpitulemustega, on siiski ideaalne ja eeskujulik õpilane just ekstravertne. Seetõttu soosivad ka õpetajad koolis rohkem ekstravertsete ja neurotüüpsete “normide” järgi käituvaid õpilasi, mis ei ole õige.
Tasub vältida lihtsaid retsepte ja standardlähenemisi AS lastega tegelemisel. Nendega tuleb tegeleda individualiseeritult, loominguliselt, empaatiliselt, kõiki AS last potentsiaalselt häirivaid keskkonna-. ja inimfaktoreid maksimaalselt arvesse võtta püüdes. Õpetajad vastutavad selle eest, et AS laps tunneks end koolis turvaliselt ja ei peaks üheski olukorras kedagi kartma – ei ühtegi õpetajat ega klassikaaslast. Kui tal on põhjust mõndasid klassikaaslasi või õpetajat karta, siis ei tohiks lasta tekkida olukordadel, mil ta on sunnitud nendega üksi jääma, ilma et keegi viibiks juures, kes teda kaitseks.
Aspergeri sündroomi peetakse vahel ekslikult vaid väga andekate ja eeskujulike laste diagnoosiks (viielised “nohikud”). See võib tekitada segadust juhtudel, kui AS laps ei ole õppimises erakordselt andekas (väga võimalik, et ta siiski on mingil muul alal seda, kuid see ei paista välja ja anded lähevad nõnda raisku). Sageli ei teata asjaolu, AS lapsed võivad olla väga erinevad. Ei ole tüüpilist AS isikut. Teadmata tagamaid, võib AS laps jätta oma käitumisega väga kummalise ja sõnakuulmatu lapse mulje. Ta võib näiteks tunni ajal kõva häälega kommenteerida õpetaja teksti või korrutada kaasa mõnda huvitavat sõna, mis ta õpetaja tekstis kuulis, ta võib teha kummalisi nägusid ja grimasse (näiteks õpetaja tõstab ilmekalt kulme ja laps teeb tema näoilmet järele). See kõik võib jätta AS lapsest sõnakuulmatu mulje, kui tegelikult on see pigem märk sellest, et laps on ärevuses ja ei tule hetkel oma tunnetega toime. Keelamisega ei saavuta sellise lapse puhul soovitud tulemust. Ka korrale kutsumisest pole tavaliselt abi, sest see laps ei pruugi mõista, mida ta valesti tegi ja võib saada tema meelest ülekohtuselt rangest suhtumisest emotsionaalse trauma, mis süvendab edasisi toimetulekuprobleeme. Ta ei pruugi kontrollida oma miimikat ja ei märka, et on oma mõtteid valjuhäälselt väljendanud. Kui sel hetkel küsida, miks ta nii tegi – siis vastus oleks, et ta ei tea, ja see on tõsi, ta tõepoolest ei tea. Väldi lapse karistamist ja ranget noomimist. AS lapse ebasobivale käitumisele tähelepanu juhtimist tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte suhteid lapsega kahjustada.
Mõnedel AS lastel võib esineda tavalisest palju suurem müra- nägemis-, kuulmis- ja puutetundlikus, mis võib õppimist häirida. Laps võib olla võimeline kuulama õpetajat, kuid kõrvalised hääled segavad niivõrd palju, et laps ei suuda enam õpetaja teksti jälgida. Puutetundlikul lapsel piisab, kui pinginaabri küünarnukk läheb tema vastu ja see tekitab ebamugavust. Ka omaenda riided, kampsuni kraed jms võivad häirida ja segavad keskendumast. Toiduainete puhul võib esineda selektiivsust, mis võib põhjustada söögikorraga probleeme. Laps võib olla tundlik toidu lõhna, välimuse või maitse suhtes, nii et ta sööb ainult teatud tüüpi toitu. Ka kõne ning sõnade kasutamine võib tunduda kummaline. Ta võib vastata su küsimusele ootamatult otsekoheselt. Näiteks kui küsida AS lapse käest: “Kas ma näen selles kleidis paks välja?” – siis saadki ausa vastuse: “Jah.” (kuna sa tõepoolest näed selles kleidis ju paks välja). Otsene ütlemine või kummaline käitumine ei ole sellise lapse pahatahtlikkus. Ta lihtsalt ütlebki siiralt tõde välja, mõistmata, et seda võib-olla ei tohiks teha.
Sotsiaalsed suhted on AS lapse kõige nõrgem külg – ta võib olla tegelikult teistest isegi palju empaatiavõimelisem, kuid samas võib tal siiski olla raske sagedase ülestimulatsiooni jms põhjuste tõttu paljudes situatsioonides end mõtes teiste olukorda panna ja nendega piisavalt arvestada. Ta ei pruugi märgata, kuidas tema otsekohesus võib kaaslast solvata; ta ei pruugi märgata, kus on piir ja kus tuleks mängides anda võimalus ka kaaslasel kaasa mängida; ta ei pruugi märgata, et kaaslased on jututeemadega juba sujuvalt läinud teise või kolmanda teemani, vaid jätkab ikka oma jututeemat sealt, kus vahepeal lause pooleli jäi; kui ta alustab mingi teema jutustamist, siis tal on vaja kogu tekst edastada – ta ei pruugi suuta seda lühemalt kokku võtta. Kuna teised tajuvad tema erinevust ja ei mõista tema reegleid ja vajadusi, on AS laps sageli mängudest jm suhtlusest välja jäetud ja vajab sotsiaalse isolatsiooni tõttu lisatuge.
Kuidas saab kool mõista ja toetada AS last?
1. Kui märkad lapse käitumises midagi tavatut, siis pöördu kõigepealt lapsevanema poole. Tema tunneb oma last kõige paremini ja koos saate välja selgitada lapse käitumise põhjuse. Näiteks kui laps jookseb lumise ilmaga palja peaga õue, siis uuri kõigepealt vanematelt, kas nii ongi kokku lepitud? Võib selguda, et kalendris pole veel alanud talv ja laps keeldub sügisel talvemütsi pähe panemast.
Loe edasi siseveebist>>
|
.jpg)
.1552312942.jpg)
.1552029734.jpg)
.jpg)